August on traditsiooniliselt olnud looduses elava jõevähi püüdmise kuu ja seetõttu korraldatakse Põhjamaades ka populaarseid vähisööminguid. Eestiski peetakse 9. augustil Wähjafestivali ning sellele eelneval õhtul toimub Väike-Maarja vallas Ao külas Näkiuurimiskeskuses pidulik kuuekäiguline Wähjaõhtusöök, mille viib läbi Rataskaevu 16 peakokk Keio Männik. 

Aga kõige suurem probleem Wähjafestivali jaoks on see, et kust vähki saada, lausus korraldaja Kaur Salus. “Kasvanduste poolt on lubatud, et saame mingi koguse. Anname endast parima ja lubame, et mingil kujul on vähk olemas,” sõnas Salus. Ühelgi aastal pole ta saanud Eesti vähikasvandustest piisavalt vähki, nagu on soovinud.

Festivali eesmärk on propageerida väärtuslikku jõevähki kui delikatessi. Kokku on ta ühe festivali tarbeks vajanud paarituhandet vähki, millest tuhat saanud siiski Eestimaalt. Sel aastal on ta vähkide kogust vähendanud ning keskenub pigem vähiliha pakkumisele. 

Ta on läbi helistanud enamus ettevõtteid, kes oma tegevusalaks on nimetanud vähikasvatuse või on ka PRIA toetust selle jaoks saanud. “Paljud ütlevad, et neil on oma püsikliendid, kes kogu saagi ära ostavad või siis küsitakse ulmehinda, 10 eurot ühe vähi eest.”

Vähi liha kilogrammi hind kujuneb sel juhul muidugi pööraseks. Teeme lihtsa arvutuse. Kui ühe vähi eest küsitakse 10 eurot, siis võib arvestada, et kilogrammi mahub keskeltläbi 18 vähki. Ehk vähi enda kilogrammi hind on 180 eurot. Aga ühest vähist saab ainult 20 protsenti liha. Seega on puhta vähiliha kilogrammi hind 900 eurot. Seega on tal tulnud väljastpoolt Eestit soetada ka punast soovähki ja Soomest keedetud kujul signaalvähki.

See on Põhjamaade traditsioon, et augustis on vähipeod.

Küsimusele, kas Eesti restoranid võiksid ka vähi oma menüüsse võtta, vastas Salus, et  kui suudetakse teha mõne kasvandusega pikaajaline leping. “Üks vähikasvatus, kes on mind vähiga varem varustanud, ütles, et enam ei saa, ta teeb ise majatusettevõtte. Hakkab ise väärindama. See ongi väga mõistlik,” rääkis Salus.

Kuigi kasvanduse vähki võib pakkuda aastaläbi ja seal puudub ka alammõõdu reegel, on inimesed harjunud vähki augustis tarbima ja see on Põhjamaade traditsioon, et augustis on vähipeod. Kuigi varasema kirjanduse põhjal võib lugeda ka kevadisest vähipüügist, on see tänapäeval keelatud. “Vähk on siis marjas. Sügiseks on ta järglased ära andnud ja uut sugu pole veel jätkatud. Seetõttu lubatakse augustis kuu lõikes püüda,” lausus Salus.

Ta on vähku pakkunud ka talvel Peipsi Täiskuu öösöömingul, kus teinud vähisuppi ja pakkunud keedetud vähki. “Eelmisel aastal tegime päris suure koguse pirukaid ja need müüdi tunni ajaga läbi. Vähk on eriline tooraine,” tõdes Salus.

Kui palju looduses vähki leiab, on keeruline öelda. Kindlasti on teda jäänud tänu kurjale katkule ja muudele reostusprobleemidele drastiliselt vähemaks, võib öelda, et mõnes veekogus püsib populatsioon stabiilne. “Teatud veekogud sobivad vähile. Katk käib üle, asustatakse uuesti ja ta jääb sinna elama. Teises ei teki uut tugevat populatsiooni. Küsimus on ilmselt vee kvaliteedis. See peab vastama mingitele kriteeriumutele, aga millistele, seda ei oska öelda,” kõneles Salus.