Tänavu suvel möödus 210 aastat ajaloo ühest legendaarsemast lahingust, millega seostatakse maailmakuulsa Beef Wellingtoni roa sündi. Või on roog hoopis pärit Uus-Meremaa pealinnast? Legendid käivad kaasas aga väga tugevate roogadega.

Peale tohutute vihmavalangutega tormile järgnenud päeva hommik 18. juunil aastal 1815 oli jahe ja tuuline. Mahasadanud vihm võis olla selle lahingu üks suuremaid mõjutajaid. Belgia pealinnast 15 kilomeetri ja Waterloo linnast kahe kilomeetri kaugusele väljadele ja küladesse oli kogunenud ligikaudu 190 000 meest, et võidelda ajaloo ühes legendaarsemas lahingus.

See oli Prantsusmaa isehakanud keisri Napoleoni viimane katse ennast kodumaal ja maailmas kehtestada. 1812. aasta sügistalvel Moskvas varbaid külmetanud ja seejärel suurema osa oma armeest Venemaal kaotanud keiser oli peale häbistavaid hävinguid saadetud 1814. aastal pagendusse Elba saarele. Kuid leidnud endale piisavalt toetajaid ja kogunud kokku korraliku sõjaväe, otsustas ta 1815. aasta märtsis Pariisi naasta ja enda staatuse keisrina taastada. Kuid see ei olnud hea idee. Tema endised vaenlased polnud paljudele rahvastele kurja kuulutanud keisrile andestanud ja otsustasid talle anda korraliku õppetunni. Kokku oli kogutud  “seitsmes koalitsioon”, mis ühendas paljusid Euroopa riike.

Briti vägesid juhtis Arthur Wellesley, esimene Wellingtoni hertsog ning nendega liidus olevaid Preisi vägesid feldmarssal Gebhard Leberecht von Blücher.

See jäigi Napoleoni viimaseks lahinguks. Oodates vettinud pinnase kuivamist, tegi väejuht taktikalisi vigu. Prantsuse armee kaotas ligi 40 000 meest hukkunute või kadunutena ning keiser sunniti jälle eksiili minema, kust ta enam elusalt tagasi ei tulnudki ning lahingu tulemusena kerkis esile hoopis teine mees, Wellingtoni hertsog Arthur Wellesley. Seega on siinkohal teemaks Wellingtoni pirukas ja Napoleoni tort jääb edaspidiseks.  

Liha pakkimine taignasse ei olnud 1815. aastal kindlasti uudne idee.

Põhjus, miks me üldse Napoleonist nii pikalt räägime, ongi tema panus hertsog Wellingtoni karjääri. Wellesley hakkas väejuhina tuntust koguma just Napoleoni vastu sõdides. Pärast Napoleoni pagendamist 1814. aastal teenis ta suursaadikuna Prantsusmaal ning sai tänuna oma sõjaväeliste teenete eest Wellingtoni hertsogi tiitli. Pärast Waterlood sai temast juba peaminister. 

Üks väga levinud müüt on, et Beef Wellingtoniga tähistati Waterloo lahingu võitu. Seda versiooni on õhutanud ka Briti tuntumaid kokkasid Gordon Ramsay, keda ennast peetakse Beef Wellingtoni suurimaks spetsialistiks ja propageerijaks. Tegemist on pelgalt küpsetatud lihaga, mis on mähitud lehttaigna sisse ja siis üleküpsetatud.

Nii nagu paljude teistegi klassikaliste retseptide puhul pole päriselt selge, kust see on alguse saanud ja kellele kuulub autorluse hiilgus.  

Liha pakkimine taignasse ei olnud 1815. aastal kindlasti uudne idee. Prantsuse köögis oli selline roog juba tuntud kui „filet de boeuf en croûte” ehk tõlkes veisefilee koorikus. Arvatavasti prooviti Prantsusmaal algselt küpsetada liha muretaignas, aga see osutus üpris keeruliseks kuni see asendati lehttaignaga. Roa arenedes lisati lihatükile foie gras’d ning hakitud sibulate, seente ja maitseainete segu.

Ühe legendi järgi pöördus aga Wellingtoni hertsog väidetavalt oma koka poole sooviga saada roog, mida oleks sõjakäikudele hea kaasa võtta. Kuna hertsogile meeldis meeletult veiseliha ja prantsusepärased lehttaignapirukad, panigi kokk need kaks asja kokku, määris vahele ka maitseks sinepit, rikkalikku hanemaksa ja metsaseenesegu. Tulemuseks olevat olnud ahjus krõbedaks küpsetatud tükk imelist liha, mis saigi kuulsa väejuhi järgi oma nime.

Ei saa välistada, et roog muutus Inglismaal populaarseks just hertsog Wellingtoni valitsemisajal ja seetõttu omandati sellele tema nimi. 

Kõigile neile legendidele vajutab kahtlusepitseri fakt, et kirjalikes allikates puudub 19. sajandist viide Wellingtoni nimele. Ajalehes Los Angeles Times viidatakse veisefileele a’la Wellington aastal 1903. Iirlased on saanud sellest kinnitust, et just nemad on kuulsa roa loojad, sest hertsog oli Iiri päritolu. 

Tänaseks lahkunud Populaarne Briti kokk Clarissa Dickson Wright kirjutas kunagi Beef Wellingtoni retsepti sissejuhatuses, et kindlasti pole sellel roal mingit pistmist kuulsa väejuhi ja hertsogiga. Roog olevat loodud hoopis Uus-Meremaa pealinnas Wellingtonis lihtrahva meeleheaks. 

Gordon Ramsay on nimetanud Beef Wellingtoni “muljetavaldavaks roaks”, mille ajalugu on pea sama põnev kui roog ise. Ramsey sõnul on roale aja jooksul seatud kõrged nõudmised ning see on muutunud õhtusöökide lemmikroaks.