Kodumaise tarbija ostujõu vähenedes on peamine võimalus toidutööstuse kasvuks ekspordis. Suure toidutööstuste ekspordist moodustab tooaine, mis näitab, et innovatsiooniks ja lisandväärtuse loomiseks on palju arenguruumi, ütles Bigbanki peaökonomist Raul Eamets toidutööstuse aastakonverentsil.

“Julgen väita, et me ei ole toitu eksportiv riik, me ei väärinda seda piisavalt,” ütles Eamets. “Elanikkonna ostujõud on vähenemas. Seda kinnitab ka fakt, et üle 50% ostukorvist moodustavad allahinnatud või kampaaniatooted. Tänavu prognoositakse hinnatõusuks 5-6 protsenti. Veidi suurem on küll palgakasv, aga tulumaksu tõus ja maksukoormuse kasv vähendavad ostujõudu veelgi ja tarbija muutub hinna suhtes veelgi valivamaks.”

Ekspordi mõttes kaotame tugevalt oma konkurentsivõimet.

Eesti toidu- ja joogitööstuse ekspordi mahuindeksi kasv on küll muljetavaldav, kuid vaadates absoluutnumbreid eurodes, siis oleme viimased oma naabrite Leedu, Läti ja Soome järel. Leedu on selgelt orienteeritud ekspordile, kus on kaubandusbilanss positiivne. Eesti aga impordib rohkem, kui ekspordib.

“Toidutööstuse murekohad on Euroopa Liidu regulatsioonid, kasvav halduskoormus, rohepöördega seotud aruandlus, maksutõusud, energia ja tööjõu hind,” nentis Eamets. “Me oleme uppumas regulatsioonidesse, mida aina lisandub. Vanu aga samas tempos ei tühistata. Euroopa Liidus on viimase viie aastaga lisandunud 13 000 eri regulatsiooni, samal ajal USAs vaid 5500.”

Tööjõu ühiku kulu muutuse osas on Eesti Euroopas 5. kohal – meie palgad on kasvanud 10 protsenti kiiremini, kui tootlikkus. “See on väga murettekitav ja tähendab, et ekspordi mõttes kaotame tugevalt oma konkurentsivõimet,” lisas Eamets.

Toidutööstuses on viimase 10 aastaga kasvanud tööjõukulud 50-70 protsenti sõltuvalt sektorist ja jäävad 10 000 – 30 000 euro vahele aastas. Samale tasemele on jäänud palgad vaid kalatööstuses. Läti palgatase on küll madalam, kuid kasv on olnud oluliselt kiirem, eriti lihatööstuses.

Eametsa sõnul on toidutööstuses kaks peamist väljakutset. Esiteks, kuidas suurendada eksporti ja selle raames innovatsiooni, ja teiseks tarbija harimine. “Kas me jääme ootama, millal suu- ja sõrataud Eestisse jõuab, seakatk uuesti kasvama hakkab või linnugrippi uued versioonid meile saabuvad või hakkame harima oma tarbijat, et kodumaine toit on ainus õige ja tervislik toit. Seda viimast mitte keegi peale teie tegema ei hakka.”