24 Eesti sealiha väärtusahela ettevõtet ja organisatsiooni esitasid reedel regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele ühispöördumise, milles paluvad tunnistada seakasvatussektori olukord erakorraliseks ja alustada viivitamata ajutise turustabiliseeriva meetme ettevalmistamist.

Pöördumise järgi on Euroopa sealihaturu hinnalangus, mis algas 2025. aasta sügisel, surunud sigade kokkuostuhinna Eestis püsivalt alla omahinna.

Ettevõtjate hinnangul on keskmine tootmise omahind ligikaudu 1,90 eurot rümbakilogrammi kohta, kuid Saksamaa hinnanoteering, mille järgi kujuneb ka Eesti kokkuostuhind, langes juuli alguses 1,40 euroni. Sellise hinnataseme juures toodab iga turustatud nuumsiga kahjumit ning sektori aastane kogukahjum ulatub pöördumise esitajate arvutuste kohaselt 17,6 miljoni euroni.

Sealiha on Eestis populaarseim lihaliik

Pöördumises toodi välja, et Eesti sealihaga isevarustatus on langenud 79,2 protsendilt 2021. aastal 63,4 protsendini 2025. aastal. Samal ajal on tarbimine kasvanud ja import suurenenud 35 000 tonnilt 46 300 tonnini aastas. Sealiha on Eestis enim tarbitav lihaliik – keskmiselt 42 kilogrammi inimese kohta aastas.

“Praegune kriis ei ole tingitud Eesti tootjate ebaefektiivsusest, vaid Euroopa turuhäirest, mille põhjused asuvad väljaspool meie tootjate mõjuvõimu. Kui kodumaine tootmisvõimsus kaob, ei taastu see aastaid – põhikarja ja geneetilise baasi ülesehitamine võtab kolm kuni viis aastat. Tootmisvõimsuse säilitamine täna on oluliselt odavam kui selle taastamine homme,” ütles Eesti Tõusigade Aretusühistu juhatuse liige Anu Hellenurme.

Pöördumises rõhutati, et kriis puudutab kogu väärtusahelat – söödatootmisest ja aretusest kuni veterinaaria, transpordi, lihatööstuse ja kaubanduseni. Esitajate hinnangul tähendaks ühe 1000 põhikarjaemisega ettevõtte lõppemine ligi 2400 tonni võrra väiksemat kodumaist sealihatoodangut aastas, isevarustatuse langust alla 60 protsendi ning lööki umbes sajale töökohale.

Strateegilise võimekuse küsimus

Atria Eesti tegevdirektor Meelis Laande sõnul tuleb seakasvatust käsitleda strateegilise võimekusena. “Oleme Eesti seakasvatuses jõudnud ristteele. Tootmismahud on jõudmas tasemele, kus kaob mastaabiefekt ja koos sellega võime turul konkurentsivõimelisena püsida. Kodumaise seakasvatuse säilimine peab olema osa Eesti reaalsest toidujulgeolekuplaanist,” ütles Laande.

Pöördumise esitajad märkisid, et tegu on üleeuroopalise kriisiga. 2026. aasta veebruaris tõstatasid viis liikmesriiki Euroopa Liidu põllumajandus- ja kalandusministrite nõukogus seakasvatuse hinnakriisi ning tegid Euroopa Komisjonile ettepaneku kaaluda erakorralist abi. Kuna EL-i tasandil erakorralist toetusmeedet seni rakendatud ei ole, peavad pöördumise esitajad põhjendatuks hinnata ajutiste siseriiklike meetmete vajadust Eestis.

Pöördumisele kirjutasid alla 24 ettevõtte ja organisatsiooni esindajad, sealhulgas Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eesti Tõusigade Aretusühistu, Atria Eesti, Maag Agro, Scandagra Eesti ja Tartu Mill. Pöördumise koopia edastati Riigikogu maaelukomisjonile.